Armastus esimesest leheküljest

Armastus esimesest leheküljest

Valima!

2023

ALMUSTAFA, VÄLJAVALITU JA ARMASTATU, PÄIKESETÕUS OMA ELUPÄEVIL, OLI KAKSTEIST AASTAT ORFALEESI LINNAS OODANUD OMA LAEVA, MIS PIDI NAASMA JA TA TAGASI SÜNNISAARELE VIIMA.Ja kaheteistkümnendal aastal elooli, lõikuskuu seitsmendal päeval, tõusis ta linnamüüritagusele mäele ja vaatas merele — ning silmaski udus lähenevat laeva.Siis paiskusid pärani tema südame väravad ja ta rõõm lendas laugele üle mere. Ning ta sulges silmad ja palvetas oma hinge vaikustes.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Kahlil Gibran "Prohvet"

tõlkinud Doris Kareva

Kahlil Gibran (1883-1931) oli Liibanoni päritolu araabia- ja ingliskeelne ameerika kirjanik."Prohvet" ilmus 1923. aastal (eesti keeles 1995) ning on autori tuntuim teos. See koosneb 26 proosaluuletusest, milles kujutatakse prohvet Al Mustafa jutlusi erinevatel elulistel teemadel: armastus, abielu, lapsed, andmine, söömine ja joomine, rõõm, riietus, ostmine ja müümine, kuritöö ja karistus, seadused, vabadus, valu, eneseteadvus, õpetamine, sõprus, aeg, headus ja kurjus, palve, nauding, ilu, religioon ja surm.

PARIIS, COQ D'ORI TÄNAV, kell seitse hommikul. Tänavalt kostavad järjestikku vihaselt sõimlevad karjed. Madam Monce, kes minu vastas peab väikest hotelli, on tulnud sillutisele, kõnetades üht teise korruse majulist. Tema paljad jalad on torgatud puukingadesse ja hallid juuksed tolknemas õlul.Madam Monce: "Sacrée salope!1 Kui mitu korda olen teile öelnud, et te ei litsuks lutikaid surnuks tapeedile. Kas mõtlete, et olete hotelli ära ostnud, või? Miks te ei viska neid aknast välja, nagu teevad seda kõik teised? Espéce de trainée!"2Naine teisel korrusel: "Va donc, eh! vieille vache!"3

1 Neetud libu! (pr. keeles)2 Igavene libu! 3 Keri kuradile, vana lehm!

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

tõlkinud Sirje Veski

George Orwell (kodanikunimega Eric Arthur Blair) (1903-1950) oli inglise kirjanik, esseist, ajakirjanik ja kriitik."Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus 1933. aastal (eesti keeles 1995) ning jutustab vaesusest ning lihttööliste ja hulguste elust 20. sajandi algupoole Pariisis ja Londonis. Kohati uskumatud kirjeldused Pariisi hotellide ja restoranide nõudepesijate igapäevast ning Londoni vagabundide olukorrast kodutute öömajades vahelduvad heidikute elukorralduse eelarvamustevaba analüüsiga ning sissevaadetega nende mõttemaailma.

Põlemine oli nauding.Eriline nauding oli jälgida, kuidas asjad hävivad, kuidas nad mustaks tõmbuvad ja moonduvad. Kui ta hoidis peos vaskset voolikuotsa ja see suur püüton oma mürgist petrooleumi maailmale vastu sülitas, siis tuksles tal veri peas ja ta käed tundusid kummalise dirigendi kätena, kes juhatab kõiki neid leegitsemise ning põlemise sümfooniaid, et hävitada ajaloo räbaldunud ja söestunud riismeid. Suurevõitu peas sümboone kiiver numbriga 451, silmad oranžilt loitmas mõttest sellele, mis pidi järgnema, vajutas ta tulemasina nupule, ning maja kallale sööstsid ahned leegid, värvides õhtutaeva punaseks, kollaseks ja mustaks. Ta sammus keset jaanimardikate parve. Kõige meelsamini oleks ta ennast lõbustanud vana naljaga — oleks pistnud klaaskompveki kepi otsas tulle, sellal kui maja rõdul ja muruplatsil surevad raamatud, lehvitades tiibu justkui tuvid, sellal kui raamatud sädemete keerises lendu tõusevad ja tahmast must tuul nad minema viib.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Ray Bradbury "451° Fahrenheiti"

tõlkinud Hans Luik

Ray Bradbury (kodanikunimega Raymond Douglas Bradbury) (1920-2012) oli ameerika kirjanik, 20. sajandi üks tähtsamaid ulmeklassikuid451 F (232,8 °C) on temperatuur, mille juures paber süttib ja põleb.Võimas ja mõtlemapanev teos räägib ühiskonnast, kus enamik raamatuid on keelatud ja tuletõrjujate ülesandeks pole enam tule tõrjumine, vaid keelatud teoste ja neid sisaldavate majade (kas siis ilma või koos omanikega) maha põletamine.Raamat ilmus 1953. aastal (eesti keeles 1959).

See oli kummaliselt lämbe suvi, toosama suvi, kui Rosenbergid saadeti elektritoolile, ja ma ei saanud aru, mida ma New Yorgis õieti teen. Ma olen hukkamiste suhtes nagu napakas. Mõte elektrivooluga tapmisest teeb mind haigeks, ja tollal polnud lehtedes midagi muud lugeda — meetrised pealkirjad jõllitasid mulle vastu igal nurgal ja hallitanud maapähklite järele lehkavate allmaaraud-teepääslaste juures. Mul polnud endaga midagi peale hakata ning ma ei suutnud hoiduda kujutlemast, mis tunne oleks otse närvikiudusid pidi elusalt põletatud saada.Minu meelest oli see kõige õudsem asi maailmas.New York oli iseenesest üsna talumatu. Kella üheksasks hommikul haihtus seegi võlts kastemärg värskus, mis öö jooksul kusagilt õhku oli imbunud, nagu ilusa unenäo mälestus. Viirastuslikult hallid tänavad värelesid graniit-kanjonite põhja ulatuvas päikeselõõsas, autokered särtsusid ja pimestasid silmi ning tuhakarva tolm tungid laugude alla ja kopsudesse.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Sylvia Plath (1932–1963) oli ameerika luuletaja, proosa-kirjanik ja esseist. Ta on tuntud eelkõige oma luuletuste ja hinnatud poolautobiograafilise romaani "Klaaskuppel" järgi, mis ilmus 1963. aastal (eesti keeles 1995). Plath kannatas kliinilise depressiooni all ning see kajastub ka tema loomingus.Romaani peategelane Esther Greenwood on andekas ja ilus noor naine 1950. aastate New Yorgis. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther on noore naisena sunnitud kokku puutuma.

Sylvia Plath "Klaaskuppel"

tõlkinud Inna Kustavus

Väljend "[---]" on firma "Genereal Mills" registreeritud kaubamärk, mida nad kasutavad kaerahelveste pakendil. Kasutades sedasama väljendit käesoleva raamatu peal-kirjana, ei taha ma vihjata, nagu sõltuks teose väljaandmine "General Mills'ist" või oleks firmaga muul moel seotud, samuti ei kavatse ma nende väärt tooteid maha teha.Phoebe Hurty, kellele see raamat on pühendatud, ei ole enam elavate kirjas, nagu öeldakse. Kui ma temaga suure kriisi lõpuaastail tutvusin, oli ta lesk ja elas Indianapolises. Mina olin kuueteistkümne ringis. Tema oli umbes neljakümnene. Ta oli rikas, kuid oli kõik oma täisea argipäevad tööl käinud ja tegi seda ka nüüd. Ta kirjutas arukas-naljakaid nõuandeid arumvaluveeru jaoks Indianapolise "Times'ile", heale ajalehele, mis nüüd on välja surnud. Välja surnud. Ka koostas ta reklaamtekste William H. Blocki kaubamajale, mis tänapäevani ühes minu isa projekteeritud hoones edukalt tegutseb. Näiteks kirjutas ta kord suvelõpu väljamüügiks õlgkübarate kuulutuse: "Nii odava hinna eest võite neid kas või hobusele sööta ja hiljem sõnnikuga roose väetada."

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Kurt Vonnegut (1922–2007) oli ameerika kirjanik ja graafik."Tšempionide eine ehk Hüvasti sinine esmaspäev!" ilmus 1973. aastal (eesti keeles 1978). See on tõsinaljakas, autori enda illustratsioonidega raamat, milles jutustatakse koomiliselt ja tohutute liialdustega ränktõsistest teemadest nagu looduskeskkonna saastamine ja hävitamine, tervete loomariikide hukk, inimeste muutumine masinaks, rassiline ülekohus, valitsuste julm ükskõiksus kodanike suhtes, rikkuste ja hüvede õiglusetu jaotus jne.

Kurt Vonnegut "Tšempionide eine"

tõlkinud Valda Raud

Muinasjuttudes kannavad nõiad alati tobedaid musti nõiakübaraid ja musti mantleid. Lisaks lendavad nad luudade seljas.Järgnev pole mingi muinasjutt. See lugu on PÄRIS-NÕIDADEST.Kõige tähtsam, mida sa PÄRISNÕIDADE kohta pead teadma, on siin kirjas. Loe hästi tähelepanelikult. Ära kunagi unusta seda, millest nüüd juttu tuleb.PÄRISNÕIAD kannavad täiesti tavalisi riideid ning näevad välja nagu päris harilikud naised. Nad elavad tavalistes majades ning teevad TAVALISI TÖID.Seepärast ongi neid nii raske tabada.PÄRISNÕIAD vihkavad lapsi nii tuliselt, nii tulikuumalt, et sa isegi ei suuda ette kujutada kui väga.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Roald Dahl "Nõiad"

tõlkinud Kristina Uluots

Roald Dahl (1916–1990) oli norra päritolu inglise kirjanik, luuletaja ja stsenarist.Poiss ja vanaema sõidavad mereäärsesse hotelli puhkama. Samal ajal toimub hotellis salajane nõidade koosolek. Suurel Ülemnõial on kindel kavatsus kõik maailma lapsed hiirteks muuta. Poisil ja vanaema on aga kaval plaan, kuidas kurje nõidu takistada ja nad igaveseks maamunalt minema pühkida.Raamat ilmus 1983. aastal (eesti keeles 2006).

Sel hommikul, kui viimane Lisbonite tütar omakorda enesetapu sooritas - sedapuhku oli tegemist Maryga ja unerohtidega nagu ka Therese'i puhul -, saabusid kaks parameedikut majja, teades täpselt, kus asub noasahtel ja gaasiahi ja tala keldris, mille külge sai köie siduda. Nad astusid oma kiirabiautost välja, ja nagu ikka, liikusid nad meie arust liiga aeglaselt ja paksem sisistas meile: "Ega see pole nii nagu telekas, nii kiiresti me käimegi." Ta tassis raske respiraatori ja defibrillaatori mööda põõsastest, mis olid kasvanud hiigelsuureks ja ulatusid kõrgeks lahvatanud muru kohale, mis oli kolmeteist kuu eest korralikult pügatud ja täiuslik, enne kui kogu muresaaga alguse sai.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Jeffrey Kent Eugenides (1960) on ameerika kirjanik.Vastandades kõige labasema kõige süngemaga, huumori traagikaga, loob autor oma debüütromaanis värvika ja haarava portree noorusest ning kadunud süütusest. Ta viib meid seitsmekümnendatesse aastataesse, jalakatega palistatud Michigani äärelinna tänavatele, ja tutvustab meile mehi, kelle elule on jätnud kustumatu pitseri nende kummaline kirg viie hukule määratud õe vastu.Raamat ilmus 1993. aastal (eesti keeles 2005).

Jeffrey Eugenides"Süütud enesetapud"

tõlkinud Liia Piirmets

Kell oli 7 minutit üle südaöö. Koer lamas proua Shearsi maja ees keset muruplatsi rohu peal. Tema silmad olid kinni. Paistis, nagu jookseks ta külili, nagu koerad ikka jooksevad, kui nad mõtlevad unes, et ajavad kassi taga. Aga see koer ei jooksnud ega maganud. See koer oli surnud. Koerast turritas välja mullahark. Hargi harud pidid olema läinud koerast täitsa läbi maa sisse, sest hark polnud ümber kukkunud. Otsustasin, et ilmselt oli koer tapetud hargiga, sest mingeid teisi haavu ma ei näinud ja ma ei usu, et sa torkaksid koera sisse mullahargi, kui ta on surnud mingil teisel põhjusel, näiteks vähi või autoavarii tagajärjel. Aga selles ei võinud ma kindel olla.Astusin proua Shearsi väravast sisse ja sulgesin selle enda järel. Astusin tema murule ja põlvitasin koera kõrvale. Panin käe koonu peale. See oli ikka veel soe.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Mark Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"

tõlkinud Triin Tael

Tuntud inglise lastekirjaniku, raamatukunstniku ja stsenaristi Mark Haddoni (1962) üllatuslik raamat, mida võib nimetada omamoodi mõrvajuhtumi uurimiseks. Mõrvatud on koer ja mõrvarelv on aiahark. Uurijaks ja jutustajaks on 15- aastane Christopher Boone. Ta ei ole aga tavaline teismeline, sest ta põeb Aspergeri tõbe, üht autismi vormi. Ta teab väga palju matemaatikast ja loogikast, kuid väga vähe inimestest ja eriti nende tunnetest. Ta armastab nimekirju, seaduspärasid ja tõde. Ta vihkab kollast ja pruuni värvi, ega taha, et teda puudutataks. Tema maailm on olnud seni väga piiratud, kuid otsus koera surma uurida, toob tema jaoks kaasa ootamatud tagajärjed. Raamat ilmus 2003. aastal (ka eesti keeles).

Kui ma veel Amsterdamis olin, nägin üle mitme aasta jälle unes ema. Olin veetnud üle nädala hotellituppa lukustatuna, söandamata kellelegi helistada või välja minna, ning mu süda värises ja puperdas ka kõige süütumate helide peale: liftikell, joogikäru kolin, isegi täistundi löövate Westerkerki ja Krijtbergi kirikukellade helinas oli kurjakuulutav alatoon, muinasjutulik sepitsetud hirm hukatuse ees. Päeval istusin voodi jalutsis ning pingutasin, et saada midagi aru hollandikeeletest teleuudistest (mis oli lootusetu ettevõtmine, sest ma ei mõistnud sõnagi hollandi keelt), ja kui ma loobusin, istusin akna alla ja vahtisin üksisilmi kanalit, õlgadel riiete peale heidetud kaamelikarva mantel - sest ma olin lahkunud New Yorgist kiirustades ning kaasa võetud rõivad polnud isegi siseruumide jaoks piisavalt soojad.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Donna Tartt "Ohakalind"

tõlkinud Bibi Raid

Donna Louise Tartt (1963) on ameerika kirjanik ja esseist.Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksinda ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka sõbra perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe. Raamat ilmus 2013. aastal (eesti keeles 2015).

Valin selle!

Kui ma olin kuue aastane, nägin kord ühes raamatus, mille nimi oli "Tõestisündinud lood", toredat pilti ürgmetsast. See kujutas boamadu, kes parajasti mingit metslooma kugistab. Siin näete selle joonistuse koopiast.Raamatus on öeldud: "Boamaod neelavad oma saagi tervelt alla, ilma et nad seda näriksid. Siis ei jõua nad enam liigutada ja magavad kuus kuud, niikaua kui nad oma toitu seedivad."

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"

tõlkinud Ott Ojamaa

"Väike prints" on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry (1900-1944) 1943. aastal ilmunud kirjandusteos. Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega, mis on ilmunud umbes 300 keeles ja murdes, sealhulgas eesti (1960) ja setu keeles (2017). Raamatut on müüdud üle 200 miljoni eksemplari.Raamat esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse kohta, kutsudes kaasa mõtlema üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle.

AlgusAlgust ei olegi. 23. märtsi 1971, mis on üks teisipäevane päev, nimetame päevaks P.Juhtum ISajab lund. (Loomulikult valget.) Langeb suurte räitsakatena vana jaamahoone katusele. Langeb perroonile, langeb kaubaaidale ja kuurile jaama taga, langeb raagus puudele ja telefonitulpadele. Langeb ootajatele peroonil, tüdrukule ja poisile, õde ja vend. Nad on vastas endisel kooliõel, kes koolivaheajal neile paariks päevaks külla tuleb. Nende põsed õhetavad nagu jõuluõunad, sest nad on jooksnud, et rongi tulekuks jaama jõuda. Rong paistab juba eemalt. Noormehe põsed õhetavad aga veel rohkemgi, kui jooksmine põhjustab. Esimene armastus on jõuluõunte värvi. Lund sajab. Vedur läheneb ähkides ja sisisedes. Aurupilvede taga loksuvad vagunid. Esimene armastus on nagu klimp supis lusika all, ei tea, kuhu hüppab.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Helga Nõu "Paha poiss"

Helga Nõu (1934) on noorema põlvkonna välis-eesti kirjanik. Romaan "Paha poiss" ilmus 1973. aastal Lundis, Rootsis (Eestis 1990. a). Selle pealkiri vihjab kõnekäänule "oleks on paha poiss". Mõtte selle romaani kirjutamiseks sai autor autosõidul, kui tema teele astus ootamatult jalakäija; õnnetuse lähedus pani juurdlema juhuse kui pimeda ja kõikvõimsa jõu üle. Vormilt on "Paha poiss" silmapaistvalt uuenduslik, esitades tegelaste elukäigu võimalikke variante, statistilist informatsiooni, intervjuusid jm.

Lugupeetud professor Kaljas!Seda nagunii. Enne ärasõitu ütles Kaljas, et ootab meilt kõigilt kirju. Möödunud aastal töötas ta Inglismaal, tänavu alates jaanuarist pidi elama Roomas. Viktori käest sain täpse aadressi: Via Flaminia Nuova 270, 00191, Rooma, Italia. Millest ma alustan? Vahtisin, kulm kortsus, aknast välja. Väliselt meenutas Evald Helmholtzi suvila indiaanlaste vigvamit. Järvepoolne sein oli suurejooneliselt kokku pandud terasraamis-tikust ja klaasist. Lükkasin kirjutuslaua klaasseina äärde, kõrgelt pervelt avanes mõnus vaade alla loksuvale järvele.Teised istuvad praegu ühiselamus, ninad konspektides, ainuüksi massipsühhoosist tuubiksin ka... Sünnitus-abieksamil on professor Vilde alati kuidagi tabamatu. Kord tahab ta kuulda ainult fakte, ei mingit naljatamist. Teinekord on talle meeltmööda, kui osatakse jutu sisse poetada pisut poeesiat, ikkagi väike vaheldus.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Aili Paju"Merkuuri tütar"

Aili Paju (1938) on eesti arstiteadlane, Tartu Ülikooli professor, kirjanik.«Merkuuri tütar» on autori esikteos, milles üliõpilasest Maris Parkerist saab andekas teadlane. Romaani esimene osa ilmus 1979. aastal ajakirjas Looming. Kaheosaline lühiromaan ilmus 1983. aastal.Aili Pajult on ilmunud ilukirjandust, publitsistikat ja esseesid, kirjutanud ka taim- ja loodusravi teemalisi raamatuid.

Mis võisid Kauri küla tütarlapsed sinna parata, et nende kahisevatel siidrätikutel oli üsna pisukene turbasuitsu lõhn juures. Ise nad seda peaaegu ei märganudki, aga mõni kaugema küla neiu tõmbas nina kirtsu ja pööras näo teisale. See ei tarvitsenud ollagi turbasuitsu lõhna pärast, vaid kadedusest, et Kauri küla tütarlastel olid tõesti üle kihelkonna kõige kahisevamad siidrätikud peas.Kauri küla taredel olid samuti kui kirikuküla taredel ammugi juba korstnad peal ja kirikuriideid ei hoidnud keegi tares, olgugi, et tagakambrisse poleks suits kuidagi juurde pääsenud. Kirikuriided olid aidas nii suvel kui talvel. Enne kirikusse minemist viis hoolas perenaine või peretütar riided veel paariks tunniks välja tuulduma. Ikka et sellest turbasuitsu lõhnast lahti saada.

Valin selle!

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Aili Viitar"Kummelimuru"

Aili Viitar (1904-2000), hariduselt filoloog, elukutselt koolmeister, ei loe end kirjanikuks, vaid ainult kirjanduse õpetajaks. «Kummelimuru» on elust enesest maha kirjutatud romaan. Peaaegu kõikidel tegelastel olid prototüübid ja peaaegu kõik sündmused on tegelikult aset leidnud. Romaani tegevus toimub jõukas Kauri külas 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi kahekümnendate aastateni, asunikutalude jagamise ja mõisate riigistamise aegu. Raamat ilmus 1993. aastal ning pälvis aasta hiljem A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia.

Valin selle!

Ja luuraja tuli. Kaaren, see kummalise linnunimega noor mees, kes teda restoranis rahutult suitsetades ootas, oli kartnud, et ta ei tule."Ega see ei ole kuidagi ajakirjandusega seotud," oli luuraja telefonis küsinud, sest tegelikult oli ta juba mõnda aega kapo ekskomissar. Tema tööst vastuluurajana ja ta erruminekust ei teadnud aga ükski ajaleht."Abosluutselt mitte," oli Kaaren vastanud, "tegu on sügavalt isikliku probleemiga."Eks-luuraja, kutsuma teda nüüd ja edaspidi koodnimega haugas, istus Kaareni vastu. Haugas oli noor, mitte üle 35, tumeda peaga, üle 180 cm pikk, heas vormis. Suveülikond oli pisut range lõikega, kuid istus laitmatult. Kaarenil oli seljas valge t-särk ja jalas lemmikpüksid - laiad hallid punaste lampassidega kottpüksid, mis meenutasid natuke itaalia karabinjeeride vormi.

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Kaur Kender"Kuidas saada isaks"

Kaur Kender (1971) on eesti kirjanik, tõlkija, videomänguprodutsent ja ettevõtja.Raamatus "Kuidas saada isaks" jutustab Kender põneva loo, kuidas ta oma naise eelmisest abielust pärit last Horvaatiast päästis. Möödaminnes äsab Kender ka Eesti riigi muulaspoliitikale, sest tal on vene naine. Tegelased, vähemalt kõrvaltegelased on äratuntavate prototüüpidega: pankur Rain Lõhmus, linnapea Tõnis Palts, ärimees-allilmategelane Meelis Lao.Raamat ilmus 2003. aastal.

Valin selle!

Rein Kamm tundis korraga, et tore oleks minna ümbermaailmareisile.See mõte tuli tõesti äkki, tegelikult oli ta ju teel töölt koju, keeras nagu ikka ümber kollase maja nurga ja nägi enda ees tuttavat peatänavat. Autosid oli palju, tipptund ju. Ega nad kuigi kiiresti sõita saanuski, venisid paari meetri kaupa, siis jäid jälle jõnksatades seisma.Rein Kamm sai jala kiiremini edasi.Ta möödus lillepoest ja siis kellassepast. Nüüd tuli üle tee minna. Fooris põles punane tuli ning Rein Kamm seisis ja ootas. Autodel põles roheline, aga nemad seisid ja ootasid ka, sest polnud lihtsalt ruumi sõita, liiklus oli täiega umbes. Rein kamm seisis kõnniteel, autod sõiduteel. Keegi ei liikunud, ainult tuul keerutas kevadist tolmu.

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Andrus Kivirähk"Maailma otsas"

Andrus Kivirähk (1970) tutvustamist ilmselgelt ei vaja. Raamat "Maailma otsas" ilmus 2013. aastal."See on taotluslikult lihtne, jutustades lugusid siin ja praegu, meie ümber elavatest inimestest. Kuigi esmapilgul ambitsioonitu, oskab Kivirähk kätkeda lihtsakoelistesse lugudesse suuri ja liigutavaid tõdesid." (Peeter Helme)

Valin selle!

Meie kallist kallimasigavesti valmivasigavanas Tallinnaskerkib palju kõrgeid torne.Neid on süngeid, neid on morne,rõõmsalt punnispõsiseid,tõredaid ja tõsiseid.Neid on hapraltõhulisi,vapraltpakuskõhulisi,kõbusaidja haledaid,lõbusaidja saledaid.

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Jaan Kross"Tuule-Juku"

Jaan Kross (1920-2007) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija.Poeem "Tuule-Juku" ilmus 1963. aastal Loomingu Raamatukogus ning oli Krossi teine avaldatud teos (esimene oli luulekogu "Söerikastaja" 1958. aastal).

Valin selle!

See lugu, mida ma nüüd tahan jutustada, algas vana-aasta õhtul, ja see ei olnud tõenäoliselt ainus juhus, kui üldse midagi saab vabandada ainult juhusega.Vana-aasta õhtu on jaaniõhtu kõrval alati olnud üks raskemaid. Aga see ei ole ainult kevadsuvine raskemeelsus, see ei hoova sisse avatud akendest, see on ennegi sees, mingi raudkülm pank keset tuba, selle jäine hingus levib seest väljapoole. Ja see on ikka olnud nõnda, niikaua kui mäletan.Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad.

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Karl Ristikivi"Hingede öö"

Karl Ristikivi (1912–1977) oli eesti kirjanik, kes elas teise maailmasõja järel paguluses Rootsis."Hingede öö" on Karl Ristikivi 1953. aastal Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuses ilmunud modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel realistlik muinasjutt."Hingede öö" on täis mitmetähenduslikke kujundeid, romaani keel läheneb kohati luulekeelele, mistõttu on teos avatud üha uutele tõlgendustele.

Valin selle!

See oli siis, kui vanavanaisa oli alles poisike.On neljapäeva õhtu. Rehetare ahjus hõõguvad viimased söed, suits on välja läinud ja uks suletud, ainult õrna vinetist heljub veel parte all leitseaugu poole. Ahjurindel põleb pird, heites ebaühtlast valgust suitsunud seintele ja partele.Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Ema ei ketra, vanaema ei koo vööd ja vanaisa on torganud poolelivoolitud puulusika seinaprao vahele. Istutaksek olde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu. Aeg-ajalt käib rehetare uks, sisse astub mõni poiss või tüdruk naabertalust - nad tulevad neljapäeva õhtut veetma ja videvikku pidama. Nüüd kõneldakse päevaseist sündmusist ja heidetakse nalja. Viimaks hakkavad noored paluma vanaisa:"Jutusta meile mõni vanaviisi jutt!"

Tagasi valima

Kohtumiseni raamatukogus!

Jüri Parijõgi"Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte"

Jüri Parijõgi (1892–1941) oli eesti noorsookirjanik ja pedagoog.1937. aastal ilmunud "Külaliste leib" on tema ainus muinasjutukogu, sisaldab muinasjutte "Külaliste leib","Näkineiul meheks", "Ussikuningas", "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu", "Rahakatel", "Maa-alune linn", "Saunalaps ja peretütar", "Kolm venda" jt.