MEMORIES PRESENTATION

Minu kodu ajalooallikas 5.kl virtuaalnäitus

KIVIHAAMER Minu ajalooallikaks on kivihaamer. Selle kivihaamri valmistas ilmselt sepp. See haamer valmistati umbes 100-150 aastat tagasi. Kus see tehti, seda ma ei tea. See on minu vanaisa oma, ta sai selle päranduduseks. Seda kasutati umbes 25 aastat tagasi maakivide raiumiseks. Praegu ei ole see kuigi kasulik. Sellel kivihaamril ei ole kasutusjuhendit, seda kasutasid kogenud kiviraidurid, kes teadsid, kuhu haamriga kivi pihta lüüa, et see katki läheks. Vanasti oli see väärt tööriist, aga praegu ei ole see eritiväärtuslik. Andro

Perekond Saltersite antiikne kaal Meil on kodus kaal, mis oli maja ostuga kaasas. Meil on olnud see kaal 12 aastat. Selle originaali valmistas perekond Salterid. Seda hakati tegema 1760. aastal Inglismaal. Meie kaal on koopia ja tehtud Venemaal. Seda kasutakse kaalumiseks. Selle väärtus on 100-160 eurot. See on toidukaal kuni 4 kilogrammi. Eliise

NUKK Minu ajalooline ese on minu ema vana nukk. Nuku leidsin eelmine aasta suvel oma ema lagunenud majast. Seal lagunenud majas olid ka teised vanade nukkude tükid ja erinevad teised lagunenud esemed. Ma lihtsalt kolasin seal mulla sees ringi ja tõmbasin välja selle nuku, see oli täiesti terve. Puhastasin selle nuku ära ja heegeldasin talle ka säilinud on. Mu ema oli üpris üllatunud ja õnnelik, kui ma selle leidsin. Kerlin

KIRSTMinu ajalo,oline ese on kirst. See kirst on mõisa riidekirst mis on tehtud tammepuidust ja pärineb umbes aastast 1880. Vanasti hoiti seal riideid, ehteid ja muid hinnalisemaid esemed. Kirst on pärit emapoolsest suguvõsast, see oli minu vanavanatädi oma ja mis on olnud terve minu ema elu aja jooksul. Varasem info kirstust kahjuks puudub. Umbes 40 aastat tagasi ei peetud tihti selliseid esemeid antiikesemeks, vaid tavamööbliks. Palju mööblit ja esemeid lausa põletatit või need seisid näiteks laudas. Näiteks minu ema lasi sealt lapsena liugu alla ja see oli vana sodi täis. Alguses oli kirst lihtsalt emotsonaalne väärtus mu emale, aga kui hakkas vaatama, siis sai teada, et sellel on ka ajalooline ning materiaalne väärtus. Joko- Marii

Vanaaegne triikraud Vanasti, kui meie esivanemad elasid, siis ei olnud neil elektrit. Üks tarbeese, mis oli ilma elektrita, oligi triikraud. Vanaaegne triikraud on seest õõnes, see tehakse keskelt lahti, pannakse kuumad punased söed sisse ja lastakse natuke aega seista. Peagi on triikraud läinud kuumaks ja sai triikima hakata. Vahepeal isegi puhuti, et söed võimallikult kaua hõõguks ja triikraud soojana püsiks. Kui oli puupliit majas ja see soe oli, siis pandi ka pliidi peale, et triikrauda soojana hoida. Kuum triikraud triikides hävitas pisikuid. Meie peres on see triikraud seisnud põlvest põlve juba üle 100 aasta kindlasti, täpset aastaarvu öelda ei oska ja ka seda kahjuks ei tea, kuidas see meie majja sattus, aga kuulus see minu vanaisa vanaemale ja meie perest see reliikvia majaga kaasas käinud. Meie jaoks on sellel hindamatu väärtus, aga internetis ringi surfates võib oksjonitelt leida seda igas summas: 35 eurot kuni 100 eurot antud vana triikraua eest. Greete- Liis

Pianiino Riga Mul on kodus Riga pianiino. See on klahvpill. Klaver ja pianiino erinevad selle poolest, et pianiino võtab vähe ruumi, on kompaktne, sellel on kõlakast ja keeled asuvad vertikaalselt kõlakastis. Tiibklaver mulle niikuinii koju ei mahuks. Me saime selle Narvast 2017. aastal, kui ma hakkasin muusikakoolis käima. Ma olen selle pianiino kolmas omanik. Kui me oma isaga selle Narvast tõime, siis asus see ühes korteris, mis asus üheksandal korrusel. Kolm meest tõid selle üheksandalt korruselt käsitsi trepist alla. Seal oli ka väike lift, kuid lifti see ei mahtunud. Meil käis eelmisel aastal klaveri häälestaja ja häälestas selle ära. Riga pianiinosid valmistas Nõukogude Liidu suurim elektrooniliste muusikariistade tootja RMIF, mis asus Kengaraga linnas Lätis. See vabrik töötas aastatel 1945-1999 ja sel ajal toodeti umbes 20 000 Riga klaverit. Ma arvan, et minu pianiino on valmistatud 1980-ndatel. Pärast NSV Liidu lagunemist see vabrik likvideeriti ja lammutati. Ma harjutan sellel pillil klaverilugusid. Ma mängin väga tihti oma pianiinol. Mulle meeldib mängida klaverit. Greete Mai

SERVIIS Minu mammal on kodus üks serviis mille kinkis talle kunagi ta naabrimees. See on väga kergest materjalist ja väga ilus. See serviis on olnud mu mamma juures juba üle 30ne aasta. Seda pole kunagi kasutatud, see on olnud iluese. See serviis kuulus naabrinaisele ja kui naabrinaine ära suri, arvas naabrimees, et oleks väga lahke see edasi kinkida. Kuna see on saadud kingitusena, pole selle päritolu ja rahaline väärtus teada. Selle serviisiga on väga tore lugu. Sellel ajal elas mu mamma seal kortermajas 3. korrusel ja see naabrimees elas 1. korrusel. Mitu aastat hiljem kolis see mees sealt ära ja meie ostsime selle korteri. Nüüd elab seal mu mamma ja see serviis on jälle samas korteris, kus ta kunagi oli. Naljatame, et serviis jõudis koju tagasi. Lili-Marleen

KUMMUT1905a. valmis uus rehielamu, siis osteti uus mööbel ja ka see kummut. Lülle Lydia kasutas sahtleid tibude hoidmiseks ja mõned sahtlid olid selle pärast täitsa ära mädanenud. Nüüd vedeles see rehe all ja oli kehvas seisus. Isa on mööblirestauraator ja tegi kummuti korda. Märt

Minu ema päevik Minu kodus oli kõige vanem asi mu ema päevik. See on aastast 1999. u ema käis siis 2.klassis ja Jõõpre põhikoolis. See päevik on ana. Minu arust on see päevik palju hitavam kui minu praegune. Marlee

Minu ema päevik Minu kodus oli kõige vanem asi mu ema päevik. See on aastast 1999. Mu ema käis siis 2.klassis ja Jõõpre põhikoolis. See päevik on umbes 23 aastat vana. Minu arust on see päevik palju huvitavam kui minu praegune. Marlee

Vainu talu ajalugu Minu uurimistöö on minu kodutalust nimega Vainu. Esimesed märkmed Vainu talust on juba 18.sajandist aastast 1717. Sel ajal elas siin perekond, kelle nimed olid Madle-ema, Tomas-isa, Jaan, Tomas ja Mari-lapsed. Isa andis talu oma poegadele ning need tegid ühest suurest talust kaks väikest- Kangro-Jaani ja Kangro-Tooma. Meie talu on kunagine Kangro-Jaani. Läbi aastate on sellel olnud palju nimesid peale Kangro-Jaani. Dokumentidest on leitud Kangro-Jaeni, Waino, Kangro Waino Jurri. Waino ehk Vainu nimi tuli sellest, et meie talu on aasade ja niitude vahel. Talus oli algul vaid maja, mille otsas oli laut, ait ja saun. Uus maja ehitati 1936. aastal. Peale uue maja valmimist lammutati vanal majal tubade osa ära ja alles jäid kuur, laut ja küün. 2016 lammutati ka küün ära. Vainu talu on olnud meie suguvõsa käes selle algusest saadik. Talu kingiti edasi isalt pojale, kui poega polnud peres, siis esimesele tütrele. Meie elame siin sellepärast, et mu vanavanaema pärandas talu minu emale. Talu on põhiliselt tehtud palkidest. Palke sai minu ühe esiisa Aleksandri metsast Nurtust Kohtru külast. Miia- Eliise

Vanad rahad Uurimistööks valisin kodust leitud vana-vanatädi 100 rublase, mida rahvasuus kutsuti „Katariinaks”. Otsustasin selle valida, sest see tundus kõige huvitavam ja arvan, et see on üks vanimaid asju kodus. Raha teeniti talupidamistöödega. Eesti Vabariigi tulekuga 1920. a. muutus raha kasutuks. Raha jäi isale ja tema õdedele vendadele mängimiseks. Säilinud on veel vaid mõned rahatähed ja mündid. Karl- Gustav

Rahakott ja Eesti kroonid See on minu isapoolse vanaema rahakott. Sellise nahast ja peegliga rahakotid olid moes 80ndatel. Ehk siis umbes 40 aastat tagasi. Pole teada, kuidas vanaema selle sai endale. Rahakott on umbes 40 aastat vana, aga seda pole kasutatud ning näeb välja uus. Ema pani sinna mõned kroonid sisse. Eesti kroonid tulid kasutusele 1992. aasta 2. juunil. Enne seda olid kasutusel vene rahad. Umbes 15,6 krooni=1 euro. 2011. aasta jaanuaris tulid kasutusele eurod, seega kroonid olid 19 aastat kasutusel. Rasmus

Söetriikraud Söetriikraud on umbes100 aastat vana. Söetriikraud saabus Eestise peenematesse majapidamistesse umbes 19.sajandil. Sellega triigiti riideid. Söetriikrauaga läks kaua aega, ennem kui triikima sai hakata, kuna see pidi soojenema kaua. Söetriikraud käis pealt lahti ja sinna sisse pandi söed, mis tegid triikraua tuliseks ja sai triikida. Söetriikraua taga on väike auk, kust puhuti sisse, et söed ära ei kustuks. Kui taheti kiiremini et soojaks läheks, siis pandi ka söetriikraud tulisele pliidile. Aga siis pidid jälgima hoolega, et poleks pliidil toitu läinud ja riideid ei rikuks ära. Minu söetriikraud on pärit vanaema juurest. Vanaema oli saanud selle enda ema käest. Ta triikis sellega enda laste riideid. Söetriikraud on minu vanaema käes olnud juba üle 50 aasta ja see seisab tal ahju ääre peal. Ja seda söetriikrauda on paljud meie pere liikmed viinud kooli ja lasteaeda näitustele. Jan- Gerdo

VÕIMASINMinul on kodus võimasin, mis kuulus kunagi minu vanavanaemale. Vanaisa võttis selle oma kunagisest kodukohast kaasa ja nüüd seisab see meie kuuris. Kahjuks selle masina kohta põhjalikult enam uurida ei saa, kuna vanaisa pole enam meiega. Võimasin on vändaga kastikujuline seade, mis keerleb telje ümber. Selle masinaga valmistati kunagi võid. Võimasin on pärit umbes 100 aastat tagasi. Selle masinaga või valmistamiseks tuli esmalt lüpsta lehmalt piim ja see jätta seisma. Piimalt tuli võtta ära paksem rammune osa ehk koor ning see tuli panna masinasse ja hakata vändaga väntama. Vändata tuleb nii kaua kuni koorest eraldub vesi. Algul, kui natukene aega vändata, tekib vahukoor, aga kui edasi vändata, siis koor muutub veel paksemaks ja see ongi või. Tundub, et sellist masinat kasutatakse veel ka praegu, kuna internetis on neid väga palju ka müüa. Mattias

Täname!