Hellenism

Hellenism

330-30eKr

Alexander Suur oli Vana-Makedoonia kuningas , antiikaja kuulsaim ja edukaim väejuht, Philippos II ja Olympiase poeg, Aristotelese kasvandik. Veel tänapäevalgi peetakse teda parimaks väejuhiks, kes kunagi elanud on.

Hellenism on kultuuriperioodi, mil kreeklased valitsesid Idamaade üle - seega ajavahemikku Aleksander Suure vallutustest kuni Rooma voimu kehtestamiseni. Kreeklaste ja makedoonlaste kultuurid segunesid idamaade kultuuriga.

Aleksandri surmale järgnenud sõdade tagajärjel kujunes kolm suuremat hellenistlikku riiki. 1) Egiptus, kus valitsesid järgemööda Ptolemaiose-nimelised kuningad. 2) Seleukiidide riik, mis esialgu holmas enamikku Aleksandri vallutustest Aasias, kuid kahanes järk-järgult, nii et riigi tuumikalaks kujunes Süüria. 3) Makedoonia, mille voimu all olid Kreeka linnriigid. Nende riikide omavahelised suhted olid sageli vaenulikud.

Idamaale rännanud kreeklased asusid sageli sealsetesse vanadesse linnadesse, kuid rajasid tihti ka uusi asulaid. Paljudest neist said peagi erakordselt rikkad ja rahvarohked linnad ja vahemere idaranniku linnade välisilme, arhitektuur ja elulaad muutusid kreekapäraseks. Rajati:

• Templeid
• Teatreid
• Gümnaasiume
• Sammaskäikudest piiratud väljakuid
• Staadione
• Ja muud.

Paljud neist linnadest ületasid joukuselt ja elanike arvult varasemaid Kreeka linnu. Kaubandus Vahemerel elavnes veelgi ja rikaste linnakodanike kätte kogunes hiigelvarandusi. Ka orjapidamine võttis varasemaga võrreldes suuremad mõõtmed.

Linnu valitseti traditsioonilisel viisil:

• Tegutsesid linna nõukogud, kus igal aastal valiti riigiametnikke ja mõnes Kreeka linnas korraldati ka rahvakoosolekuid.
• Linnade võimuorganite volitused piirdusid enamasti siseasjade korraldamisega.
• Välisküsimustes allusid linnad selle suurriigi valitsejale, kelle territooriumil nad paiknesid.
• Kreekas sõltusid linnad kuningavoimust vähem kui mujal. Paljud neist ajasid iseseisvat poliitikat ja suutsid Makedoonia kuningatele isegi edukalt vastu seista.

Uutest linnadest oli tähtsaim Egiptuses Niiluse suudme lähedal paiknenud Aleksandria, millest kujunes Vahemere maade suurim linn. Kuulsad olid ka Antiookia Süürias ja paljud teised. Vanade linnade seast tousis eriti esile Pergamon Väike-Aasias.

Hellenistlikud valitsejad soosisid kultuuri, demonstreerides sellega oma tarkust ja suuremeelsust. Nad rajasid linnadesse uhkeid ehitisi ja kutsusid oma lähikonda tuntud poeete ja õpetlasi kogu hellenistlikust maailmast. Kõige enam pöörasid kultuurile rõhku Egiptuse kuningad. Aleksandriast sai hellenismiaja silmapaistvaim kultuurikeskus. Kuningate korraldusel Aleksandriasse rajatud Museionis tegutsesid ajajärgu silmapaistvaimad poeedid ja õpetlased. Museioni raamatukogu koondas peaaegu kogu kreekakeelse kirjasõna, mida õpetlased asjatundlikult kogusid ja korrastasid. Teise suurema kultuurikeskusena kerkis esile Pergamon. Ka Ateena ei kaotanud oma tähtsust, püsides hellenistliku maailma tähtsaima filosoofiakeskusena.

Silmapaistvaimaks zanriks hellenismiajal tõusis luule, mida soosisid eriti Egiptuse valitsejad. Erinevalt varasemast perioodist pöörasid poeedid tähelepanu elegantsele stilile ja eruditsioonile. Luule eesmärk oli valitsejatele meelelahutust pakkuda, mitte arutleda ühiskonna probleemide üle. Sageli otsiti aineid mütoloogiast.