Want to make creations as awesome as this one?

No description

Transcript

Tööjuhend:Loe hoolega tekst läbi. Koosta teksti põhjal kolm küsimust.Võta kaks A 4 paberit ja jaota need neljaks võrdseks osaks. Lõika need osad välja.Kirjuta kolmele osale oma koostatud küsimused ja kolmele osale vastused nendele küsimustele.Igale paberile üks küsimus ja üks vastus.Meisterda ümbrik, pane oma küsimuste ja vastuste kaardid ümbrikusse ja võta need esmaspäeval kooli kaasa.Kaks paberi osa jäävad üle ja neid saad kasutada siis, kui sul midagi sassi läheb.

Loe siin

ELU ILMA KOERATALinda Leopold StraussTõnu tahtis endale koera. Tõnu ema ütles ei. Proua Lauter, kes elab nende tänaval, lubas Tõnule anda ühe Muri kutsikatest, muidugi juhul kui ema on nõus. Aga Tõnu ema ütles ei. "Mul on koeratagi piisavalt tegemist," põhjendas ta oma otsust. Peagi pani Lauterite pere ajalehte kuulutuse, et on müüa Muri kutsikad, teiste seas ka üks pruun valge ninaotsaga. Nüüd tuli Tõnul leida mingi nõks, kuidas ema nõusse saada.Järgmisel hommikul, olles juba riides, võttis Tõnu jupi nööri. Ta tegi nööri mõlemasse otsa silmused, ühe suurema ja teise väiksema. Seejärel jooksis ta nööri enda järel lohistades trepist alla. "Ma lähen ja jalutan enne hommikusööki veidi Täpiga," hõikas Tõnu emale. Ema jäi talle imestunult otsa vaatama. "Täpi on minu koer," selgitas Tõnu. "Kas pole ta armas?" Ja juba lippaski ta tagauksest välja, nööri enda järel vedades. "Aga Tõnu ...," alustas ema, kuid poiss oli juba läinud. Kööki tagasi tulnud kinnitas Tõnu nööri oma tooli seljatoe külge. "Koht, Täpi," ütles ta. "Koht, mu kullake! Istu!" Tõnu isa kallutas end, uudistas põrandat poisi tooli juures ja vaatas seejärel Tõnule otsa. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta viimaks. "Hästi," vastas Tõnu, "Täpi tunneb end samuti hästi. Ta on ju vahva koer, kas pole?" "Ja sul polnud varem aimugi, et ta olemas on," lõpetas isa selle jutu. Pärast tunde oli Tõnul palju tegemist. Ta võttis raha, mille oli taskurahast kõrvale pannud ning jalutas Täpiga nurgapealsesse poodi. Ta ostis koeratoitu, punase toidukausi, jalutusrihma ning ehtsast nahast kaelarihma. Koju tagasi jõudnud asetas ta toidu ning kausi veega kööki. "Emme?" küsis Tõnu, "Täpi on nii hea koer. Kas ta võib täna öösel minu toas magada?" "Kindlasti mitte," vastas ema karmilt. "Ei mingeid koeri magamistoas," lisas ta ning hakka seejärel valjult naerma. "Oh sind ja sinu ettekujutusi küll!" Mõne päeva möödudes harjusid ka naabrid sellega, et Tõnu koera jalutusrihma ja nahast kaelarihmaga ringi kõnnib. Poiss käis Täpiga kaks korda päevas jalutamas ning seda igasuguse ilmaga. Igal hommikul pani ta värske toidu uude punasesse kaussi. Ema pidi tunnistama, et Tõnu hoolitses Täpi eest tõepoolest hästi. "Kui ma suudan hoolitseda Täpi eest," väitis Tõnu, "siis suudan ma hoolitseda ju iga kutsika eest. "Võib-olla tõesti," arvas ema, "kuid meil on nüüd juba Täpi ja ühest koerast on enam kui küll!" Järgmisel hommikul vara oli Tõnu köögis. "Oled sa Täpid näinud?" päris ta emalt. "Ma ei suuda teda kusagilt leida." Ta läks punase kausi juurde ning vaatas seda. "Täpi ei ole oma toitu puutunudki," ütles ta murelikul häälel. "Ta on vist välja pääsenud." "Aga kuidas?" imestas ema. "Ta oli ju sinu juures, kui sa magama läksid. Ma ise nägin. Oli ju nii, kallis?" küsis ta isa poole pöördudes. Tõnu isa vaatas neid ning raputas vaid pead. "Teid ja teie ettekujutusi," naeris ta,"Teid ja teie koera küll!" Kohe pärast hommikusööki läks Tõnu Täpit otsima. Ta kõndis sõiduteeni, sealt garaazide juurde ning mänguväljakule. "Täpi!" hüüdis ta. Kuid koera ei olnud kusagil. "Võib-olla peaksime ajalehte kuulutuse panema," pakkus ema lõunasöögi ajal. "Mida me selle kohta märgime, kuidas ta välja näeb!" küsis Tõnu seepeale. Enam polnud mingit kahtlust: Täpit ei leita. "Me ei leia teda," teatas Tõnu ning tal oli õigus. "Ma ei taha seda küll tunnistada," lausus ema õhtusöögi ajal, "kuid mulle näib, et ma tunnen Täpist puudust." "Me võiksime võtta ju uue koera," pakku Tõnu kärmelt. "Aga kui Täpi tagasi tuleb?" kahtles isa. "Ema arvates ühest koerast piisab." "Täpi ei tule tagasi," oli Tõnu kindel, "ja elu ilma koerata on kurb." "Ei tule enam tagasi?" imesta ema. "Siis on hoopis teine jutt," ning vaatas Tõnule otsa. "Mulle näib, et Lauteritel on ikka veel kutsikad müüa." "Pruunid," lausus isa, "ja ühel neist on ninaots valge." Tõnu hoidis hinge kinni. "Ilus õhtu täna," arvas isa viimaks. "Kui õige läheks ja jalutaks Lauterite juurde?" "Ja ärge unustage rihma kaasa võtta," lisas ema.

3.- 4. klasside iseseisva õppimise päev