Want to make creations as awesome as this one?

Transcript

KOMMUNISM JA TERROR

VIRTUAALNÄITUS

COMMUNISM AND TERROR

VIRTUAL EXHIBITION

START HERE

ALUSTA

SISSEJUHATUS

KOMMUNISTLIK ÕPETUS

Kommunism oli 20. sajandi üks mõjukamaid ideoloogiaid, mis pimestas miljoneid inimesi üle maailma, eriti neid, kellel puudus vahetu kokkupuude selle rakendamisega. Samas oli see kannatuseks sadadele miljonitele, kes pidid elama režiimide all, mis toetusid kommunistlikule õpetusele

KOMMUNISTLIK EKSPANSIOON

Karl Marx (1818–1883). Fotokoopia: Viljandi Muuseum

1. detsembril 1924 Tallinnas NSV Liidust juhitud kommunistliku riigipöördekatse üks ninamehi Villem Roobach (1891–1924) vahistati põgenemise käigus ja lasti Eesti sõjakohtu otsusel maha. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Kommunismi aluseks on Saksa filosoofi Karl Marxi õpetus, mille kohaselt koosneb ühiskond teineteisega vaenujalal olevatest klassidest – kodanlusest ja töölistest. Marxi järgi viib ühiskondlik areng terava klassivõitluseni, millest tuleb võitjana välja töölisklass, mida kodanlus rõhunud. Võimule saades kehtestab töölisklass „ideaalse“ ühiskonnakorralduse – kommunismi, kus puuduvad klassid ja inimeste vahel valitseb võrdsus. Sotsialistliku töölisliikumise peavoolust 20. sajandi alguses eemaldunud kommunistid deklareerisid, et „helge tulevik“ tuleb saavutada vägivaldsete meetoditega. See tähendas vägivalla abil võimu haaramist, kommunistidele vaenulike ühiskonnakihtide eraldamist ja hävitamist ning samade meetodite vägivaldset levitamist teistesse riikidesse.

Kommunismi kui poliitika hälliks ja emamaaks oli Venemaa, kus kommunistid haarasid revolutsioonilises segaduses võimu 1917. aasta sügisel. Koheselt algas Venemaalt, hilisemast NSV Liidust lähtuv kommunismi „eksportimine“ maailmarevolutsiooni sildi all mujale maailma. Selleks kasutati erinevaid meetodeid, milleks võisid olla kommunistlike partisanide toetamine, rahvaülestõusude lavastamine, riigipöörded, millele võis järgneda oma sõjaväe sisseviimine jne. Triumf Teises maailmasõjas muutis NSV Liidu üheks maailma suurvõimuks. Sõja tulemusel kontrollis NSV Liit suurt osa Euroopast, pani aluse oma satelliitriikide süsteemile ning asus laiendama oma haaret väljaspool Euroopat. Kommunistlik maailmasüsteem saavutas oma suurima ulatuse 1980. aastate algul, olles selleks ajaks kinnitanud kanda peaaegu kõikidel kontinentidel. Ent sugugi mitte kõik kommunistlikud režiimid ei olnud NSV Liidu kontrolli all. Juba 1940. aastate lõpus tekkis NSV Liidul konflikt Jugoslaaviaga, mille tagajärjel eemaldus Jugoslaavia NSV Liidust. Samuti pingestusid 1950. aastatel suhted NSV Liidu ja Hiina vahel, mis viisid 1960. aastatel kahe riigi vahel suhete katkemiseni ja sõjalise vastasseisu tekkimiseni. Alles 1970. aastate lõpus hakkasid kahe riigi suhted uuesti normaliseeruma. Selleks ajaks oli Hiinast kujunenud juba tugevaim NSV Liidust sõltumatu kommunistlik suurvõim, mis laiendas oma mõju teiste kommunistlike režiimide üle nii Aasias kui ka mujal.

Hiina propagandaplakat: „Nõukogude Liidu abiga, pingutades kogu oma jõudu, viime lõpuni maa industrialiseerimise!“ (1953). Sel ajal oli Hiina veel NSV Liidu mõjusfääris. Plakat ja foto: Tartu Kunstimuuseum

LOE EDASI...

KOMMUNISMI OLEMUS

Esimese maailmasõja apokalüpsise varjus kujutlesid kommunistid end olevat ajaloolise lõppmängu asjaosalised. Nad seadsid eesmärgiks vana maailma varemetele uue ühiskonna ülesehitamise, mis oleks vaba korruptsioonist, ebausust, omandiinstinktist ja individualismist, aga ka radikaalselt puhastatud, ühtlustatud ja tasalülitatud ning distsiplineeritud.

Kõigis maades, kus kommunistid vägivallaga võimu haarasid, valasid nad oma hävitava viha välja nii vana ühiskonna esindajatele, olgu nendeks siis aristokraatia, ohvitserkond, riigiametnikud või kirikutegelased, kui ka moodsale kodanlusele nagu töösturid, kaupmehed ja pankurid, samuti väikekodanlusele, kodanlikule intelligentsile, liberaalidele ja sotsiaaldemokraatidele ning mitte kõige viimases järjekorras kõigile jõukamatele talupoegadele, keda nad nimetasid kulakuteks. Neid kõiki käsitati kui parasiite ja rahvavaenlasi, kellest ühiskond tuli puhastada. Kui kommunistlik partei oli haaranud võimu, pidid kõik kodanikud end allutama selle juhtkonnale. Ehkki kommunism väitis end teenivat tööstusproletariaadi vabastamise eesmärki ja olema töölisklassi enda saavutus, ei tulnud kommunistid mitte kunagi ja mitte kusagil võimule proletariaadi klassivõitluse tulemusena ning saavutasid harva töölisklassi kestva toetuse. Vägivallaga peale sunnitud nõue kõigi eluvaldkondade ümberkujundamiseks, mida õigusega nimetatakse totalitaarseks, viis suuresti kõige olemasoleva purustamise ning miljonite ja miljonite inimeste hävitamiseni. Kõik kommunistlikud parteid ja nende võimuaparaat läbisid korduvate „puhastuste“ tee, millesse kuulusid näidisprotsessid ja purustatud kohtusüsteem, vastastikused pealekaebamised ja masohhistlik enesekriitika. Kuidas terror korralise poliitika meetodi ja igapäevase psühholoogilise olekuna tegelikult toimis, on jäänud paljuski mõistetamatuks tänini.

Plakat Punaarmee looja Lev Trotskiga, kes lööb tagasi poolakate sissetungi ja avab tee revolutsiooni levimiseks läände (1920). Foto: © Picture Alliance/ CPA Media – Pictures from History

Уничтожим кулака как класс (Hävitame kulaku kui klassi), plakat 1930. aastast. Võitlus iseseisvate talupidajate vastu, keda kujutati vereimejate ja ahvitaoliste poolinimestena oli kollektiviseerimispropaganda tuumaks. Foto: © Picture Alliance / CPA Media

LOE EDASI...

VÄGIVALLA-POLIITIKA

1918. aastaks oli pandud alus vangilaagrite süsteemi ülesehitamiseks, mis peagi pidi hõlmama kogu Nõukogude Liidu. 1930. aastate algusest tunti seda süsteemi nime all GULag (Главное управление лагерей, Laagrite peavalitsus). Terminist Gulag sai Nõukogude repressiivsüsteemi sünonüüm: ebainimlikud elutingimused, erakordselt raske füüsiline töö, karmid karistused, alatoitlus, kurnatus, haigused ja surm.

1929/30. aasta „suur pööre“, üleminek põllumajanduse vägivaldsele kollektiviseerimisele viis enneolematu näljahädani miljonite inimohvritega. Laagrisüsteem ja põllumajandussektorist välja tõrjutud tööjõud aitas kaasa industrialiseerimise käivitamisele ja Nõukogude Liidu moderniseerimisele. Kui Esimene maailmasõda oli ülemaailmse kommunistliku liikumise ämmaemand, siis Teine maailmasõda kindlustas kommunistliku võimusfääri laienemise Elbest Saksamaal Jangtseni Hiinas. Pärast Teise maailmasõja lõppu, milles Nõukogude Liit maksis erakordselt kõrge hinna inimeludes, kuid väljus sealt ühena võitjatest, jätkus Nõukogude Liidu elanike rõhumine. Leiti uued inimkategooriad, keda süüdistada salanõus Stalini või kommunistliku valitsuse vastu, nad mõisteti näidisprotsessidel süüdi ja sageli hukati. Pärast seda, kui Stalini režiim oli „suures isamaasõjas“ edukalt mobiliseerinud rahva patriootlikud tunded ja saavutanud siseriikliku legitiimsuse, nautis ta ka enneolematut rahvusvahelist prestiiži kui Saksamaa peamine võitja 1945. aastal. Alates sellest kuni 1949. aastani rajati „sotsialistlik maailmasüsteem“. Euroopas vastas see mõjusfäärile, mille Moskva oli sõjaliselt vallutanud. Kesk- ja Ida-Euroopa „rahvademokraatiad“ loodi poliitilise vägivalla ja terroriga, mida algul rakendati uue korra vastaste, varsti aga ka võimuparteide endi vastu. Näidisprotsessid ja puhastused said igapäevaseks.

Sotsialismileeri liidrid Stalini 70. juubelitähistamisel Moskvas 21. detsembril 1949. Stalinist vasakul seisab Mao Zedong ning paremal tema taga äsjamoodustatud Saksa Demokraatliku Vabariigi võimukas juht Walter Ulbricht. Foto: © Picture Alliance / akg images

Gulagi arhipelaag: Perestroika ja glasnosti ajastu NSV Liidu kaardil (1989) on kujutatud vangi- ja töölaagrid, mis tegutsesid alates 1920. aastate algusest. Fotod: © Picture Alliance/ akg images

Ukraina talupojad poliitkoosolekul 1929. aasta augustis. Samal aastal algas kollektiviseerimine, millega „töötavad talupojad“ sunniti kolhoosidesse. Kollektiviseerimise tagajärjel suri järgneval kolme aastal miljoneid inimesi nälga. Foto: © Picture Alliance/ RIA Nowosti

LOE EDASI...

NÕUKOGUDE LIIT

Nõukogude Liidu liidrid kujundasid „Talvepalee ründamisest“ 25. oktoobril (7. novembril) 1917. aastal kommunismi keskse müütilise narratiivi. Tegelikkuses haarasid bolševikud võimu peaaegu ilma võitluseta. Revolutsioon oli Venemaal alanud juba sama aasta veebruaris (märtsis) tsaari troonist loobumisega.

Kui bolševikud kaotasid 1917. aasta novembri Asutava Kogu valimistel ja saatsid selle esimese istungi 1918. aasta jaanuaris jõuga laiali, hävitasid nad ühtlasi demokraatliku revolutsiooni illusiooni. Pärast kõigi tegelike ja potentsiaalsete vastaste likvideerimist laienes terror Nõukogude Liidus üha uutele niinimetatud rahvavaenlaste kategooriatele. Vene NFSV kriminaalkoodeksi 58. paragrahv võimaldas karistada peaaegu kõiki vaba mõtte ja tegutsemise väljendusi. Vene NFSV kriminaalkoodeks rajas õigusliku aluse massilisele sunnitööle, tervete elanikerühmade küüditamisele ja surmanuhtluse laiaulatuslikule kasutamisele. 1930. aastate „suur terror“, mida juhtis Stalin, nõudis sadade tuhandete inimeste elu, kes lasti maha, ja miljonite elu, kes surid vangilaagris.

Уничтожить гадину! Стереть с лица земли врага народа Троцкого и его кровавую фашистскую шайку! (Hävitada lurjus! Pühkida maamunalt rahvavaenlane Trotski ja tema verine fašistlik jõuk!) (1937). Plakat NSV Liidu Suure terrori ajastu kõrgpunktist. Foto: © Picture Alliance/ Heritage Images

Valgemere-Läänemere kanal ehitati aastatel 1931–1933 rekordilise kiirusega, aga algeliste ehitusvõtetega. Ehitusel töötas kümneid tuhandeid sunnitöölisi. GULagi laagrite vange kasutati kõikidel suurematel NSV Liidu ehitustel. Foto 1932. aastast: © wikipedia/ Kl833x9~commonswiki

Sergei Eisensteini 1928. aasta tummfilm Oktoober dramatiseeris Lenini tagasijõudmist Šveitsi pagulusest 3. aprillil 1917, kujutades seda ajaloolise tähtsusega sündmusena. Foto filmist: © Picture Alliance/ CPA Media – Pictures from History

LOE EDASI...

EESTI

Eesti kuulus enne omariikluse saavutamist Vene tsaaririigi koosseisu. Tsaari kukutamine 1917. aasta veebruaris, riigi langemine revolutsioonilisse segadusse ja lüüasaamised Esimeses maailmasõjas viisid Vene impeeriumi lagunemiseni ning mitme iseseisva riigi, kaasa arvatud Eesti Vabariigi tekkimiseni 1918. aastal.

Eesti arvati 23. augustil 1939 NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu salajase lisaprotokolliga (nimetatud välisministrite järgi Molotovi-Ribbentropi paktiks) NSV Liidu mõjupiirkonda. Umbes kuu aega hiljem sundis NSV Liit sõjalist hirmutamist ja diplomaatilist survet kasutades Eestile peale vastastikuse abistamise pakti, mille alusel paigutati Eestisse NSV Liidu sõjaväebaasid. Samal viisil sattusid NSV Liidu kontrolli alla Läti ja Leedu. 1940. aasta juuni algul kehtestas NSV Liit Balti riikidele sõjalise blokaadi, millele järgnesid ultimaatumid uute valitsuste ametisse seadmiseks ja täiendava väekontingendi sissetoomiseks. Eesti okupeeriti 17. juunil 1940. Ametisse pandi prosovetlik nukuvalitsus ning algas anneksioon, mis viis Eesti liitmiseni NSV Liidu koosseisu. 1941. aastal vallutasid Eesti ala Saksa väed ja 1944. aastal taas punaarmee. Kommunistlik terror algas Eestis kohe 1940. aasta juunis. Selle kõrgaeg oli aastail 1940–1941 ja 1944–1953, kui otseste poliitiliste repressioonide ohvriks langes üle 70 000 Eesti elaniku ehk u 6% sõjaeelsest rahvastikust. Neist rohkem kui 30 000 surid vangistuses, asumisel või lasti maha. Sellega oli rahva aktiivsem vastupanu murtud ning lootused lääneriikide abile olid luhtunud. Poliitilised repressioonid jätkusid siiski ka pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal, kuid oluliselt väiksemas ulatuses, piirdudes 1980. aastate lõpuni umbes poole tuhande arreteerituga. Teise maailmasõja aegsete sündmuste, sellele järgnenud terrori ja kommunistliku režiimi eest läände põgenemise põhjustatud inimkaotusi hinnatakse Eestis viiendikule pisut enam kui ühemiljonilisest elanikkonnast.

Eestile peale surutud vastastikuse abistamise pakti alusel NSV Liiduga paigutati Eestisse Nõukogude sõjavägi. Punaarmee sissemarss Eestisse algas 18. oktoobril 1939. Foto: Eesti Rahvusarhiiv

Rahvuslikus vastupanuliikumises osalenud Viktor Niitsoo pärast vangilaagrist vabanemist sundasumisel Burkandja alevikus Kolõmal 1983. aasta märtsis. KGB arreteeris Viktor Niitsoo 1980. aastal. Foto: Erakogu

Enn Tarto vastuvõtt kodulinnas Tartus 17. oktoobril 1988. Enn Tarto oli viimane eestlasest poliitvang, kes vabadusse pääses. Ta oli rahvuslikus vastupanuliikumises osalemise eest kolm korda vangilaagris. Foto: Tartu Linnamuuseum

LOE EDASI...

POOLA

Poola iseseisvus taastati 1918. aastal, kuid Poola saatuse otsustas 1939. aasta augustis sõlmitud Hitleri-Stalini pakt. 1. septembril 1939 tungis Saksa Wehrmacht Poolasse ja alustas Teist maailmasõda. Poola jagati Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, sest 17. septembril 1939 Poolasse tunginud Nõukogude Liit okupeeris Poola idaalad, nagu oli kokku lepitud.

KATYŃI KURITEGU

Surnukehade ekshumeerimine ja uurimine peale Katõni massimõrvahaudade avastamist sakslaste poolt 1943. aasta aprillis. Foto: © akg images/ Scanpix

Pärast NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist 1941. aasta sügisel kinnipidamiskohast vabastatud poola orvud, kes olid deporteeritud Siberisse 1940/1941. aastal. Foto: Poola Rahvusliku Mälu Instituut

Mõlemad diktatuurid kehtestasid kompromissitult oma võimu kummagi okupatsioonitsoonis. See tähendas massihukkamisi, massiküüditamisi ning Poola poliitilise, sõjaväelise ja kultuurilise eliidi hävitamist. Nõukogude Liidu okupatsioonitsoon liideti Leeduga ning Valgevene ja Ukraina liiduvabariigiga. Rohkem kui 100 000 Poola kodanikku vangistati ja veeti NSV Liidu vangilaagritesse. Veel 300 000 inimest küüditati Kasahstani ja Siberisse. Kõik uue režiimi potentsiaalsed vastased olid määratud hävitamisele. Selle poliitika jõhker näide on 22 000 sõjavangi langenud Poola ohvitseri ja vangistatud tsiviilisiku mõrvamine Katyńi lähedal Stalini korraldusel. Saksa okupatsioonirežiim pidas Poola vastu hävitus- ja likvideerimissõda, mis oli eeskätt suunatud 3,5 miljoni Poola juudi vastu, kes elasid sakslaste okupeeritud Poola territooriumil. Sajad tuhanded tsiviilisikud küüditati sunnitööle. Miljonid veeti Poola pinnale rajatud kontsentratsiooni- ja hävituslaagritesse, kus nad mõrvati. Pärast Teist maailmasõda seati Poolas Nõukogude Liidu aktiivse sekkumise tulemusena sisse kommunistlik režiim. Selle kehtestamisega kaasnes võitlus kommunismivastase opositsiooni ja vastupanuliikumisega. 1944. aastal rajatud riikliku julgeoleku organid olid üks selle võitluse tähtsamaid tööriistu nii oma tugevnevate repressiivmeetmete kui ka laieneva informaatorite ja agentide võrgustikuga. 1954. aastaks oli selles võitluses kaotanud oma vabaduse rohkem kui 100 000 inimest; 50 000 inimest aga oli kaotanud oma elu.

20. septembril 1939 avaldas Briti päevalehes Evening Standard David Low' karikatuuri, millel Hitler ja Stalin tervitavad teineteist Poola laiba kohal: „Maailma saast, ma eeldan?“ „Töörahva verine mõrtsukas, ma oletan?“ Karikatuur ja foto: © Picture Alliance / © Selva / Leemage

1939. aasta septembris ründasid Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolat ja alistasid selle. Hulk Poola kaadri- ja reservohvitsere langes sõjavangi. Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei KK poliitbüroo otsusel mõrvas NKVD nad 1940. aasta aprillis ja mais koos vangistatud Poola politseinike ja riigiametnikega (kokku üle 20 000 mehe). 1943. aasta kevadel avastasid sakslased mõrvatute massihauad. Vaatamata selgetele tõenditele eitas Nõukogude Liit oma süüd rohkem kui 40 aastat ja väitis, et mõrva olid toime pannud sakslased.

LOE EDASI...

ALBAANIA

Pärast seda, kui Teises maailmasõjas oli Saksa Wehrmacht 1944. aasta lõpus Albaaniast taganenud, haarasid riigis võimu kommunistide kontrollitud partisaniüksused Enver Hoxha juhtimisel ja kehtestasid stalinistliku diktatuuri. Puhastused algasid juba 1944. aastal. Ennekõike langesid puhastuste esimese faasi ohvriks Balli Kombëtari nimelise vabariikliku partisaniliikumise võitlejad ja toetajad.

Nii sai 1941. aastal asutatud Albaania Kommunistlik Partei kehtestada müüdi, nagu oleks ainult kommunistid võidelnud Itaalia fašistide ja Saksa natsionaalsotsialistide okupatsiooni vastu. Seejärel langesid jätkuvate repressioonide ohvriks sõjaeelsete kodanlike erakondade liikmed, endised parlamendisaadikud ja varasemate valitsuste liikmed, vabrikuomanikud ja maaomanikud, vaimulikud ja haritlased. 11. jaanuaril 1946 kuulutas Enver Hoxha välja Albaania Rahvavabariigi Albaania 1912. aasta piirides. 14. märtsil 1946 vastu võetud konstitutsioon keelas kõik mittekommunistlikud organisatsioonid ning iga teisitimõtlevat arvamusavaldust või tegevust karistati kõige karmimalt. 1945. aasta suvel teoks tehtud maareformiga eksproprieeriti kogu maaomand ilma kompensatsioonita. 1948. aastal kuulutas Enver Hoxha välja „klassivõitluse intensiivistamise kulakluse vastu“. Esimestel sõjajärgsetel aastatel arreteeriti ja hukati või küüditati valesüüdistuse alusel sõjakurjategijana või fiktiivsete poliitiliste süüdistuste põhjal tuhanded inimesed. 1950. aastate teisel poolel hakkas Albaania Nõukogude Liidu eeskujust eemalduma ning katkestas 1961. aastal suhted NSV Liiduga. Albaania kommunistliku naabri Jugoslaavia suhted Nõukogude Liiduga olid katkenud juba 1948. aastal.

„Rahvas – Partei – Enver“: Albaania riigipead ja kommunistliku partei liidrit Enver Hoxhat kujutati oma õnneliku rahva õpetajana. Stalinist Hoxha katkestas 1961. aastal suhted NSV Liiduga ja lõi mõneks ajaks liidu Hiinaga, enne kui oma riigi täielikult isoleeris. Foto: © Picture Alliance/ CPA Media

Mosaiikpannoo Albaania Riiklikus Ajaloomuuseumis Tiranas näitab ühist võitlust parema tuleviku nimel. Foto: © Bundesstiftung zur Aufarbeitung der SED-Diktatur

LOE EDASI...

EMIL BARCHAŃSKI

SALATEENISTUSTE MEETODID

PÕHISEADUS JA KOHTUSÜSTEEM

Ametlikult ei erinenud kommunistlikud riigid demokraatlikest kuigi palju. Nende konstitutsioonid tagasid kõik kodaniku- ja inimõigused, nagu kõne- ja ühinemisvabadus, usuvabadus jne. Nagu ütles üks Poola dissident: kommunistlikud konstitutsioonid olid „ilusad imitatsioonid“

Täht-tähelt lugedes ei olnud ka kommunistlike režiimide seadusandlus ahistav. Asi oli aga selles, kuidas mõnda ebatäpselt formuleeritud sätet, mida võis väga avaralt tõlgendada, rakendati. Näiteks võis isegi kuulujuttude või anekdootide rääkimist tõlgendada kui „riigivaenulikku tegevust“ ja karmilt karistada. Teine peamine erinevus demokraatlike riikidega võrreldes oli kohtunike tegelik sõltumatus. Nad olid ranges sõltuvuses repressiivaparaadist (julgeolekuorganitest) ning paljudel juhtudel mõistsid täpselt selliseid karistusi, nagu nõudsid prokurörid.

Emil Barchański (1965–1982) Foto: Erakogu

Emil oli keskkooliõpilane Varssavis. Ta võttis osa opositsiooni tegemistest, näiteks aitas trükkida antikommunistlikke lendlehti. Samuti valas ta punast värvi Felix Dzeržinski, Nõukogude salapolitsei poolakast asutaja monumendile Varssavi kesklinnas ja viskas selle pihta Molotovi kokteile. Ta kadus 1982. aasta 3. juunil ja leiti kolm päeva hiljem, päev enne oma 17. sünnipäeva, Visla jõe äärest surnuna. Ametliku juurdluse tulemusena teatati, et ta oli läinud ujuma ja ära uppunud, kuigi oli teada, et ta ei osanud ujuda ja kannatas hüdrofoobia all. Ta oli Poola salateenistuse noorim ohver 1980. aastatel.

Varssavi: Poola julgeolekuohvitser vahetab kahtlusaluse jälitamise käigus salasignaali teise julgeolekuohvitseriga, hõõrudes oma laupa ja paremat põske. Dateerimata. Fotod: Poola Rahvusliku Mälu Instituut

Isegi kui kohtunik teadis otsust juba enne protsessi algust, tuli koguda tõendeid, mis tõestasid „vaenulikku tegevust“. See oli üks salateenistuste ülesandeid. Siin õigustas eesmärk abinõu. Kommunistlik salapolitsei, kes käsitas end „partei mõõga ja kilbina“, rakendas laias valikus „operatiivmeetodeid“ nagu salajane jälgimine, telefonikõnede pealtkuulamine, eravestluste pealtkuulamine kodudes ja ametiasutustes, kirjavahetuse kontroll ja eluruumide salajane läbiotsimine. Salateenistuste tähtis teabeallikas olid salajased kaastöölised. Salajane kaastööline võis olla igaüks: taksojuht, kolleeg, sõber, naaber või sugulane. Mõnikord kasutasid salateenistused isegi abikaasasid. Salajased kaastöölised võib jaotada laias laastus kolme gruppi. Salateenistuste jaoks olid kõige väärtuslikumad vabatahtlikud, kes koputasid ideoloogilistel põhjustel, kättemaksuks või (armu)kadedusest. Teised tegid salajast koostööd materiaalsetel põhjustel ja said selle eest rahalist tasu, asju (nagu näiteks defitsiitsed kaubad, sh pesumasinad või telerid) või teisi hüvesid (näiteks lubadus saada välispass). Kolmandasse gruppi kuulusid need, kes sunniti koostööle šantaažiga. Stalini ajal oli julm piinamine ülekuulamisel igapäevane.

Kuulujuttude levitamise eest hoiatav plakat: „Ära usu provokatsioonilisi kuulujutte, paljasta sosistajad ja lobisejad“ (Eesti NSV, suvi 1941). Plakat ja foto: Eesti Ajaloommuuseum

„AMETLIKUD“ REPRESSIOONID

„MITTEAMETLIKUD“ REPRESSIOONID

REPRESSIOONID

Iga kodanikku, kelle tegevust salateenistused käsitasid „vaenulikuna“, võis represseerida „mitteametlike“ meetoditega ja/või "ametlike" repressioonidega.

Sundkollektiviseerimine põhjustas NSV Liidus näljahäda, mis nõudis 1932. ja 1933 ainuüksi Ukrainas umbes seitse miljonit inimelu. Samal ajal eksportis Moskva teravilja, mille eest soetas välismaalt masinaid ja seadmeid. Foto Ukrainast 1932/33. Foto: © Picture Alliance/ dpa

Vangistamine oli ainult üks karistustest kodanike represseerimise, terroriseerimise ja karistamise paljude vahendite seas. Kõige kurikuulsam oli Gulag – Nõukogude vangilaagrid Siberi kaugemates piirkondades, kuhu inimesed mõisteti paljudeks aastateks ning kus nad pidid tegema rasket füüsilist tööd ja elama kohutavates tingimustes. Orjatöölaagrid, näiteks uraanikaevandused, olid paigad, kus vange sunniti töötama ebapiisava toitlustusega ja ilma kaitsevahenditeta tervistkahjustavates tingimustes. Eesmärgiga vaigistada terveid etnilisi gruppe või isegi rahvusi, küüditasid kommunistid kümneid ja sadu tuhandeid inimesi (nagu näiteks krimmitatarlased Nõukogude Liidus või ukrainlased Poolas). Ukrainas otsustas Stalin lasta umbes seitsmel miljonil inimesel nälga surra ...

Halina Mikołajska (1925–1989). Foto: Poola Rahvusliku Mälu Instituut

Kazimierz Świtoń (1931–2014). Foto: Poola Rahvusliku Mälu Instituut

Iga kodanikku, kelle tegevust salateenistused käsitasid „vaenulikuna“, võis represseerida „mitteametlike“ meetoditega, mis kõik olid suunatud isiku ja/või salajase kaastöölise terroriseerimisele eesmärgiga heidutada neid loobuma „illegaalsest“ tegevusest. Reeglina algas see „vestlusega julgeolekutöötajaga“. Seejärel võidi töödeldavat isikut ähvardada töölt vallandamise või ebameeldivuste põhjustamisega tema sugulastele. Inimesi šantažeeriti ja ahistati ka anonüümsete telefonikõnedega. Salapolitsei levitas ka inetuid kuulujutte töödeldava isiku kohta (enamasti tema amoraalsest käitumisest). Poola näitlejatar Halina Mikołajska, kes kuulus idabloki esimesse opositsioonilisse organisatsiooni, Tööliskaitse Komiteesse, viidi peaaegu enesetapuni. Teda ahistati anonüümsete telefonikõnedega, mis laastasid tema isikliku elu ning viisid ta täieliku psüühilise kokkuvarisemiseni. Kazimierz Świtoń, Poola teisitimõtleja ja üks iseseisva, kommunistlikust mõjust sõltumatu ametiühinguliikumise asutajaid, teenis elatist väikese elektriseadmete hooldus- ja remonditöökojaga. Hoolimata vestlustest julgeolekutöötajatega ei loobunud ta oma tegevusest (mis oli täiesti kooskõlas Poola konstitutsiooniga). Ühe aasta jooksul, tänu „operatiivmeetodite rakendamisele“, jäeti ta ilma oma juhiloast ja eraettevõtte pidamise litsentsist, tema poega keelduti ülikooli vastu võtmast, teist poega süüdistati varguses ning minia, kes oli lasteaiaõpetaja, vallandati.

LOE EDASI...

OPOSITSIOON JA VASTUPANU-LIIKUMINE KOMMUNISTLIKE RIIGIVÕIMU-ORGANITE VASTU KESK- JA IDA-EUROOPAS (1944–1989)

Pärast Teist maailmasõda said võitjad, Stalin ja Nõukogude Liit, oma otsese või kaudse kontrolli alla tohutu suure osa Ida- ja Kesk-Euroopast.

1945. aastal oli Nõukogude Liidu Punaarmee vaatamata oma tohututele kaotustele sõjas suurim sõjaline jõud Euroopas: 1946. aastal oli ainuüksi tema Ungari ja Rumeenia territooriumil paiknevate väekoondiste koosseisus umbes 1 600 000 meest. Siiski ei toetanud enamik Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa rahvaste liikmetest kommunistlike režiimide kehtestamist. Aastatel 1944–1989 põrkusid kommunistlikud režiimid ja valitsused kõigis kommunistlikes riikides vastupanuliikumise ja opositsiooni tegevusele. Vastupanuaktid ja opositsiooniline tegevus ilmnesid eri vormides ja avaldusid erinevatel ajaloolistel perioodidel alates antisovetlikust relvastatud vastupanuliikumisest Stalini ajal (see liikumine oli eriti tugev Balti riikides, mille NSV Liit oli okupeerinud, ja Ukraina NSV-s) kuni opositsiooniliikumiseni Solidarność kommunistlikus Poolas 1980. aastatel; alates põrandaaluste ajalehtede trükkimisest ja levitamisest kuni massiliste protestiaktsioonideni (nagu 1956. aasta Ungari ülestõus). Sõjajärgse aja idabloki rahvad elasid erinevates poliitilistes tingimustes. Osa riike jäi iseseisvaks, kuid neid juhtisid valitsused, mis toetusid Nõukogude Liidule (nagu Ida-Saksamaa, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Poola). Teised (näiteks Balti riigid) okupeeris Nõukogude Liit. Hoolimata neist erinevusist puhkes korduvalt suurema või väiksema ulatusega antikommunistlik tegevus, nii relvastatud kui ka rahumeelne, kogu idablokis kuni külma sõja lõpuni.

Eesti ja Leedu noored vabadusvõitlejad NSV Liidu vangilaagris Mordvas 1958. aasta kevadel. Korvpallimeeskondade liikmete võistlussärkidel on oma NSV Liidu poolt okupeeritud riigi vapid. Foto: Erakogu

Autasude üleandmine Kazimieraitise brigaadi partisanidele, kes tegutsesid Leedu lõunaosas Dainava partisanide sõjaväeringkonnas. (1948). Foto: Leedu Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse Muuseum

LOE EDASI...

RELVASTATUD ANTISOVETLIK VÕITLUS

Erineva taustaga inimesed liitusid eri põhjustel relvastatud vastupanuliikumisega. Mõned relvastatud grupid olid hästi organiseeritud, teised kaootilisemad, spontaanselt sündinud ja nõrgema distsipliiniga.Mõnes riigis saavutas relvastatud vastupanuliikumine teatud edu.

NEETUD SÕDURID (ŻOŁNIERZE WYKLĘCI)

Näiteks Balti riikide relvastatud vastupanuliikumise liikmed võitlesid umbes kümme aastat, kuni nende vastupanu 1950. aastate keskel maha suruti. Mõnel juhul olid nad ka kontaktis oma okupeeritud riikide endiste diplomaatidega, kes olid lääneriikides paguluses. Balti riikide relvastatud vastupanuliikumises osalejate arv on muljetavaldav. Eesti metsavendade arv ületas 15 000 ja sellele tuleb lisada metsavendade abistajad. Leedus oli umbes 50 000 metsavenda ja umbes 100 000 abistajat, kes ei olnud otseselt kaasatud relvastatud aktsioonidesse, kuid osalesid relvastamata vastupanus.

Kesk-Eestis tegutsenud Ülo Altermanni metsavendade salga liikmete laskeharjutus 1950. aastate alguses. Foto: Eesti Rahvusarhiiv

Poola vastupanuliikumise Armia Krajowa võitlejad 1945. aastal. Foto: Poola Rahvusliku Mälu Instituut

Neetud Sõdurid (tuntud ka kui hukule määratud sõdurid, äraneetud sõdurid) või ka Alistamatud Sõdurid on koondnimetus erinevatele Poola antisovetlikele ja antikommunistlikele vastupanuliikumistele. Üksusi formeerisid Teise maailmasõja lõpul ja pärast seda Poola vastupanuliikumise (tuntud kui Poola Põrandaalune Riik, Polskie Państwo Podziemne) mõned liikmed ja nad jätkasid relvastatud võitlust Poola kommunistliku valitsuse vastu veel 1950. aastatelgi. Neetud Sõdurite partisanisõja osaks oli rida rünnakuid kommunistliku režiimi vanglate ja riikliku julgeoleku osakondade, poliitvangide kinnipidamiskohtade ja töölaagrite vastu, mis paiknesid kogu riigis. Enamik Poola antikommunistlikke gruppe lakkas olemast 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel, kui nad langesid Poola julgeolekuministeeriumi agentide ja Nõukogude MGB mõrvaüksuste ohvriks. Kuid viimane Neetud Sõdur, Józef Franczak, tapeti alles 1963. aastal.

Józef Franczaki surnukeha. Foto: Poola Rahvusliku Mälu Instituut

Lääne-Leedu partisanirajooni juhid 1948/49. aasta talvel. Vasakult teine rajooni partisanide juht Aleksandras Milaševičius (alias Ruonis). Foto: Leedu Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse Muuseum

ILLEGAALSED VÄLJAANDED

NÕUKOGUDE LIIDU DISSIDENTIDE LIIKUMINE

VÕITLUS INIMÕIGUSTE EEST: HELSINGI GRUPID

RELVASTAMATA VASTUPANU JA INIMÕIGUSTE KAITSE LIIKUMISED

„Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“ oli põrandaalune väljaanne. Selle 1982. aasta köide nr XVII oli tõlgitud eesti keelde leedukeelsest ajakirjast Lietuvos Katalikų Bažnyčios Kronika. LKB Kronika nime all tuntud ajakiri oli religioosse sisuga Nõukogude-vastane väljaanne, mis kaitses kiriku ja usklike õigusi. Fotod: Leedu Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse Muuseum

Vene dissidendid alustasid illegaalset üllitamist – nn samizdat-väljaannete paljundamist ja levitamist. Nende hulka kuulusid tuntud sariväljaanded nagu Sfinksõ ja Syntaxis ning alates 1968. aastast kuulsaim nendest, Jooksvate Sündmuste Kroonika. Sariväljaandeid trükiti illegaalselt ja levitati salaja. Illegaalne üllitamine ja keelatud raamatute salaja Nõukogude Liitu toomine levis laialt paljudes kommunistliku bloki riikides. Kaasatud inimeste ja publikatsioonide arv oli eriti kõrge Nõukogude Liidus, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas ja Ungaris.

Leedu ja vene dissidendid Vilniuses Sergei Kovaljovi (1930) kohtuprotsessi ajal (9.–12. detsember 1975). Kovaljov oli kuulus inimõiguste eest võitleja NSV Liidus ja hiljem demokraatia edendaja Venemaal. Foto: Leedu Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse Muuseum

Nõukogude Liidu dissidentide liikumine sündis 5. detsembril 1965 (mis sel ajal oli Nõukogude Liidus konstitutsioonipäev), kui rühm piketeerijaid pani Moskva Puškini väljakul üles plakatid inimõiguste kaitseks. Selle mõjul puhkes laiaulatuslik vägivallatu vastupanu ka teistes liiduvabariikides ja kogu idablokis. Dissidendid nõudsid võimudelt kehtivate seaduste täitmist ja samal ajal ei rikkunud nad oma võitluses inimõiguste eest ühtki Nõukogude õigusnormi.

Nõukogude Liit oli 35 riigi seas, kes kirjutasid 1. augustil 1975. aastal Soomes alla Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise Helsingi lõppaktile. Kuigi Nõukogude Liit kirjutas lõppaktile alla ennekõike oma välispoliitiliste eesmärkide toetamiseks, kohustas lõppakt allakirjutanuid ka „austama inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas sõna-, südametunnistuse- ja usuvabadus.“ Moskva Helsingi Grupp (Московская Хельсинкская группа) moodustati 1976. aastal, et jälgida, kuidas Nõukogude Liit täidab Helsingi lõppakti tingimusi, ja teavitada läänt igast inimõiguste rikkumise juhtumist Nõukogude Liidus. Asutamisdeklaratsioonis teatas grupp, et tema eesmärgiks on teavitada allakirjutanud riikide juhte nagu ka maailma avalikkust Helsingi lõppakti „otsese rikkumise juhtumitest“. Ta kuulutas, et võtab vastu teavet lõppakti sätete rikkumise kohta kodanikelt ja kogub dokumente rikkumiste kohta. Moskva Helsingi Grupi loomine innustas samasuguste gruppide rajamist teistes Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikides 1970. aastatel ja toetusgruppide asutamist Läänes.

PROTESTID POZNAŃIS 1956. AASTAL

ÜLESTÕUS IDA-SAKSAMAAL 1953. AASTAL

MASSILISED PROTESTI-AKTSIOONID, ÜLESTÕUSUD JA KOMMUNISMI-VASTASED REVOLUTSIOONID

Demonstrandid põgenevad rahutusi maha suruma saadetud Poola Rahvaarmee tankide eest, 13. august 1956. Foto: © AP/ Scanpix

1956. aasta Poznańi protestid (tuntud ka kui 1956. aasta ülestõus Poznańis, Poznańi juuni või Poola 1956. aasta revolutsioon; poola keeles Poznański Czerwiec) oli esimene laiaulatuslikest protestiliikumistest Poola Rahvavabariigi kommunistliku valitsuse vastu. Tööliste demonstratsioonid, millel nõuti paremaid töötingimusi, algasid 28. juunil 1956 Poznańi Cegielski tehastes. Hiljem kogunes umbes saja tuhande pealine rahvahulk kesklinnas julgeolekuministeeriumi kohaliku peakorteri juures. Kommunistlikud võimud surusid protestid maha. Poola Rahvaarmee 400 tanki ja 10 000 sõdurit koos sisevägede üksustega Poola-Nõukogude kindrali Stanislav Poplavski juhtimisel sai käsu demonstratsioon laiali ajada. Sõdurid tulistasid protesteerivaid tsiviilisikuid, et rahutused maha suruda. Surmasaanute arvu hinnatakse viiekümnest sajani või enam. Mitmesajad inimesed said haavata.

Ida- ja Kesk-Euroopa kommunistlikud režiimid pidid oma võimu kehtestamiseks kasutama relvi. Ida-Saksamaa ülestõus 1953. aastal nagu ka ülestõus Ungaris 1956. aastal suudeti maha suruda üksnes Nõukogude sõjaväe jõul. Foto Ida-Berliinist 17. juunil 1953: © Saksa liiduvalitsus/ Perlia-Archiv

1953. aasta Ida-Saksamaa ülestõus algas Ida-Berliini ehitustööliste streigiga 16. juunil 1953. Järgmisel päeval kasvas see laiaulatuslikuks Saksa DV valitsuse vastaseks ülestõusuks. Saksamaal nimetatakse ülestõusu sageli Ida-Saksamaa rahvaülestõusuks (Volksaufstand in der DDR). Sellesse oli kaasatud üle miljoni inimese rohkem kui seitsmesajas linnas ja asulas. Ülestõusu levikus oli võtmeroll streikidel ja töölisorganisatsioonidel, eriti nendel, mis olid seotud vana Saksa Sotsiaaldemokraatliku Parteiga, aga ka sõjaeelsetel ja -aegsetel antifašistlikel vastupanuvõrgustikel ning ametiühingutel. Ülestõusu Ida-Berliinis surusid jõuga maha Saksamaal paikneva Nõukogude väegrupi tankid ja Deutsche Vokspolizei (Saksa Rahvapolitsei, Saksa DV politseijõud). Vaatamata Nõukogude vägede rakendamisele ei olnud streikide ja protestide laine kontrolli alla saamine lihtne. 17. juuni sündmustele järgnesid demonstratsioonid rohkem kui viiesajas linnas ja külas.

Poola 1956. aasta ülestõusu monument Poznańis. Foto: © Bundesstiftung zur Aufarbeitung der SED-Diktatur

UNGARI ÜLESTÕUS

MASSILISED PROTESTI-AKTSIOONID, ÜLESTÕUSUD JA KOMMUNISMI-VASTASED REVOLUTSIOONID

Ülestõusnud lehvitavad parlamendihoone esisel väljakul vallutatud Nõukogude tankil Ungari trikoloori. Budapest, 2. november 1956. Foto: © AP/ Scanpix

1956. aasta Ungari revolutsioon või ka Ungari 1956. aasta ülestõus (ungari keeles 1956-os forradalom või 1956-os felkelés) oli ülemaaline revolutsioon Ungari Rahvavabariigi marksistlik-leninliku valitsuse ja selle Nõukogude Liidust sõltuva poliitika vastu. Revolutsioon kestis 23. oktoobrist 10. novembrini 1956. Alguses spontaanne, oli see esimene tõsine ähvardus Nõukogude ülemvõimule Ungaris alates sellest ajast, kui Punaarmee oli Teise maailmasõja lõpus Saksa väed Ungari territooriumilt välja tõrjunud. Revolutsioon algas Budapestis üliõpilaste protestina, kuid see haaras kohe kaasa tuhanded inimesed. Üliõpilaste delegatsioon sisenes ringhäälingu hoonesse, et lugeda raadios ette oma nõudmised, kuid delegatsiooni liikmed vahistati. Kui maja ette kogunenud protesteerijad nõudsid delegatsiooni vabastamist, avati nende pihta tuli riikliku julgeoleku (ÁVH) hoonest. Üks üliõpilane sai surma. Revolutsioon laienes kiiresti üle kogu Ungari ja valitsus astus tagasi. Tuhanded inimesed organiseerusid maakaitseüksusteks, mis võitlesid ÁVH ja Nõukogude armee üksuste vastu. Poliitvangid vabastati ja relvastati, improviseeritud töölisnõukogud nõudsid poliitilisi reforme. Uus valitsus saatis ÁVH formaalselt laiali, teatas oma kavatsusest lahkuda Varssavi lepingu Organisatsioonist ja lubas taastada vabad valimised. Oktoobri lõpuks olid võitlused peaaegu lõppenud ja normaalne olukord hakkas taastuma. Olles algul väljendanud oma valmisolekut läbi rääkida Nõukogude vägede tagasitõmbamise üle, muutis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei KK poliitbüroo meelt ja võttis kursi revolutsiooni mahasurumisele. 4. novembril tungis suur Nõukogude väekoondis Budapesti ja riigi teistesse piirkondadesse. Ungarlaste vastupanu kestis 10. novembrini. Langes rohkem kui 2500 ungarlast ning 700 Nõukogude sõdurit ja ohvitseri, 200 000 ungarlast põgenes välismaale. Massilised vahistamised ja pealekaebamine kestsid veel kuid. 1957. aasta jaanuariks suutis Nõukogude Liidu kaasabil võimule upitatud uus valitsus kogu avaliku opositsiooniliikumise maha suruda.

Purustused pärast lahinguid ülestõusnute ja Nõukogude vägede vahel. Budapest, 16. november 1956. Foto: © AP/ Scanpix

LOE EDASI...

PRAHA KEVAD

VASTUPANU JA REFORMID KOMMUNISTLIKUS PARTEIS

Kommunistlikud režiimid põrkusid ka sisemiste reformikatsetega, mille algatasid kommunistlike parteide liikmed ise. Üks kuulsamaid katseid toimus kommunistlikus Tšehhoslovakkias.

Nõukogude tankid ja NSV Liidu invasiooni vastu protestijad Praha kesklinnas Václavi väljakul 1968. aasta augustis. © AFP/ Leemage/ Scanpix

Tänapäeval on see tuntud kui Praha kevad (tšehhi keeles Pražské jaro, slovaki keeles Pražská jar). See oli lühike poliitilise liberaliseerimise periood Tšehhoslovakkias Teise maailmasõja järgse Nõukogude Liidu kontrolli ajastul. Praha kevad algas 5. jaanuaril 1968, kui reformimeelne Alexander Dubček valiti Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei (KSČ) esimeseks sekretäriks, ja kestis kuni 21. augustini 1968, kui Nõukogude Liidu ja teiste Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide väed Tšehhoslovakkiasse tungisid, et reformid peatada. Praha kevade reformid olid Dubčeki tugev katse saavutada Tšehhoslovakkia kodanikele täiendavaid õigusi majanduse osaliseks detsentraliseerimiseks ja ühiskonna demokratiseerimiseks. Uute vabaduste seas olid muuhulgas ka piirangute leevendamine ajakirjandusele, sõnavabadusele ja reisimisele. Pärast üleriiklikku debatti riigi muutmise üle kolme vabariigi – Tšehhimaa, Moraavia-Sileesia ja Slovakkia – föderatsiooniks, otsustas Dubček jagada riigi kaheks liiduvabariigiks, Tšehhi vabariigiks ja Slovaki vabariigiks. See oli ainus ametlik otsus, mis elas üle Praha kevade mahasurumise. Nõukogude juhtkond mõistis Tšehhoslovakkia reformid, ennekõike haldusvõimu detsentraliseerimise, hukka. Pärast läbirääkimiste nurjumist saatis NSV Liit Tšehhoslovakkiasse tankide toetusel pool miljonit Varssavi Lepingu Organisatsiooni sõdurit, kes okupeerisid riigi. Üle kogu maa puhkes vägivallatu vastupanuliikumine, mille aktsioonide seas olid katsed vennastuda sissetunginud vägede sõduritega, tänavasiltide ülevärvimine ja teeviitade ümberpööramine. Kui Nõukogude armee juhtkond oli hinnanud ajaks, mis kulub kontrolli kehtestamiseks kogu maa üle, neli päeva, siis tegelikkuses kestis see kaheksa kuud ning lõpetati viimaks Nõukogude-poolse diplomaatilise survega. Oli spontaanseid vägivallaakte ja mõned enesetapud enesesüütamisena, nagu näiteks Jan Palachi juhtum, kuid sõjaväelist vastupanu ei osutatud. Tšehhoslovakkia jäi Nõukogude Liidu kontrolli alla kuni 1989. aastani, kui veretu sametrevolutsioon lõpetas prosovetliku valitsemise.

Praha sündmused 1968. aastal. Need fotod saadeti Tšehhoslovakkiast Eesti NSV-sse poolekslõigatult mitme saadetisena. Fotod: Vabamu Okupatsioonide ja Vabaduse Muuseum

OPOSITSIOON

VASTUPANU JA REFORMID KOMMUNISTLIKUS PARTEIS

Üks idabloki antikommunistlikke liikumisi oli nii tugev, et täna defineeritakse seda terminit „opositsioon“ kasutades.

Lech Wałęsa informeerib Gdański Lenini-nimelise laevatehase töölisi streikijate ühiskomitee ja Poola valitsuse vaheliste läbirääkimiste käigust (30. august 1980). 18 päeva kestnud streik lõppes 31. augustil kokkuleppega, mis andis loa asutada sõltumatuid ametiühinguid, mis panid aluse töölisliikumisele Solidaarsus. Foto: © AFP/ Lehtikuva/ Scanpix

Üks idabloki antikommunistlikke liikumisi oli nii tugev, et täna defineeritakse seda terminit „opositsioon“ kasutades. „Solidaarsus“ (poola keeles Solidarność, täielik nimetus Iseseisev Omavalitsuslik Töölisühendus „Solidaarsus“ ‒ Niezależny Samorządny Związek Zawodowy „Solidarność“) oli Poola ametiühing, mis asutati 17. septembril 1980. aastal Gdański Lenini-nimelises laevatehases Lech Wałęsa juhtimisel. See oli esimene ametiühing Varssavi Lepingu Organisatsiooni riigis, mida ei kontrollinud kommunistlik partei. „Solidaarsuse“ liikmete arv ulatus 9,5 miljonini enne 1981. aasta septembris peetud kongressi (kui see ületas 10 miljonit), mis oli üks kolmandik kogu Poola tööealisest rahvastikust. 1980. aastatel oli „Solidaarsus“ laiapinnaline opositsiooniline töölisliikumine, mis kasutas kodanikuvastupanu meetodeid, et kaitsta tööliste õigusi ja saavutada muutusi ühiskonnas. Valitsus tegi katse organisatsiooni purustamiseks sõjaseisukorra kehtestamisega Poolas, mis kestis 1981. aasta detsembrist 1983. aasta juulini, millele järgnesid mõned aastat poliitilisi repressioone, kuid lõpuks oli valitsus sunnitud „Solidaarsusega“ läbi rääkima. Ümarlauakõneluste tulemuseks valitsuse ja „Solidaarsuse“ juhitud opositsiooni vahel olid 1989. aasta poolvabad valimised. 1989. aasta augusti lõpus moodustati „Solidaarsuse“ juhitud koalitsioonivalitsus. 1990. aasta detsembris valiti Lech Wałęsa Poola presidendiks.

Miilits ajab laiali „Solidaarsuse“ korraldatud protestimiitingut Varssavis Kindluse väljakul (3. mai 1982). Foto: Poola Rahvusliku Mälu Instituut

Poola 1956., 1968. ja 1980. aasta ülestõusude monument Poznańis. Foto: © Bundesstiftung zur Aufarbeitung der SED-Diktatur

LOE EDASI...

LÕPETUSEKS

NSV Liidu etteotsa sai 1985. aastal parteijuhina Mihhail Gorbatšov, kes alustas ühiskondlikult ja majanduslikult stagneerunud riigi ulatuslikku reformimist, mida tuntakse perestroika ja glasnosti poliitikana. Vastu ootusi ei tugevdanud ümberkorraldused kommunistlikku impeeriumit, vaid viisid selle lagunemiseni 1980. aastate lõpus.

Nõukogude armee mahajäetud hoone pärast Nõukogude armee lahkumist Eestist. Lääne-Virumaa, 1990. aastad. Foto: Erakogu

NSV Liidu kokkuvarisemise tulemusel 1991. aastal vabanes kommunistliku ikke alt mitusada miljonit inimest, kes elasid kas NSV Liidu territooriumil või Ida-Euroopa riikides, mida liit kontrollis. 21. sajandil on kommunismi mõju ideoloogiana oluliselt vähenenud. Endiselt leidub maailmas kommunistlikke riike, kus elab sadu miljoneid inimesi. Enamik neist on sunnitud taluma kodaniku- ja isikuvabaduste piiramist, paljud ka otsest riiklikku terrorit.

KOMMUNISM JA TERROR

Näitus on valminud rahvusvahelises koostöös Eesti Mälu Instituut Martin Andreller, Toomas Hiio, Olev Liivik, Sandra Vokk Bundesstiftung zur Aufarbeitung der SED-Diktatur/ Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Diktatuuri Uurimise Liidusihtasutus Anna Kaminsky, Sabine Kuder Okupacijų ir laisvės kovų muziejus/ Leedu Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse Muuseum Ramunė Driaučiūnaitė, Monika Kareniauskaitė Instytut Pamięci Narodowej/ Poola Rahvusliku Mälu Instituut Władysław Bułhak, Tomasz Ginter, Marzena Kruk, Dorota Koczwańska-Kalita Kuraator: Olev Liivik Toimetanud: Toomas Hiio, Olev Liivik, Signe Siim, Peeter Tammisto Tõlge eesti keelde: Toomas Hiio, Olev Liivik Tõlge inglise keelde: Peeter Tammisto ja tekstide autorid Virtuaalnäituse kujundus: Marko Poolamets

Vaata ka: Saabus "VABASTAJA" näitust

alusta siit